Ahja ja Võhandu

Ahja jõgi algab Erastvere järvest 60 meetri kõrgusel merepinnast ja suubub 92 kilomeetri pärast 30 meetri kõrgusel merepinnast Emajõkke, mille suurimaks lisajõeks ta ongi. Ahja jõe tähtsamateks lisajõgedeks on omakorda Leevi, Lutsu ja Orajõgi ning Luutsna oja (kõik nad suubuvad Ahjasse väljaspool ürgoru piire). Ahja jõe ürgorg paikneb Ahja jõe keskjooksul, Koorvere ja Valgesoo veski vahel. Selle ala pikkuseks on 18 kilomeetrit. Jõe lang Koorvere maanteesillast kuni Valgesoo veskini on umbes 20 meetrit, mis ühe kilomeetri kohta annab 1,1-1,6 meetrit. Koorvere veskist Valgemetsa raudteesillani (3 kilomeetri ulatuses) on Ahja jõgi kõikjal vähem kui 10 meetrit lai ja enamasti alla 1 meetri sügav.

Võhandul on palju nimesid: Pühajõgi ülemjooksul, Võhandu kesk- ja Voo alamjooksul. Pärimustes on ka mainitud "Võu" jõge. Muinaseestlased on pidanud kogu jõge pühaks. Jõe kaldas asuvat Uku koobast tunti rahvasuus kui muistsete jumalate koda. I aastatuhande teisel poolel lisandus püha paigana Kalmate mägi 12 kääpa ehk kalmega. Võhandu on Eesti kõige pikim jõgi (156 kilomeetrit). Jõe lätted asuvad Otepää kõrgustikul, Sirvaste küla lähedal. Pühajõgi läbib Jõksi järve, Kooraste ürgoru 11 aheljärve ja jõuab Võrru, Vagula järve. Kirumpää linnuse varemete juures algaval Võhandul muutuvad kaldad järjest kõrgemaks. Jõel paljanduvad liivakivipaljandid. Jõe kõige ürgsem, huvitavam ja ilusam osa Leevi veskipaisust Reo sillani on võetud looduskaitse alla. Kaitseala (üldpindalaga 750 ha) on 12 kilomeetrit pikk ja hõlmab mõlemast kaldast maastiku 300 meetrit. Looduskaitseala eesmärk on säilitada ürgorgu maastikulises tervikus ja kaitsta devoni liivakivi paljandeid. Kaitseala alguses on jõevool väga kiire. Seitsmest kaitsealal olevast veskipaisust (umbkaudu 1 km vahedega) on siin kolm. Org on kitsas (100-200 meetrit) ja kohati kuni 30 meetrit sügav. Leevil asub Võhandu kõrgeim veskipais. Allpool Leevit lookleb kärestikuline jõgi sügava oru põhjas. Edasi tulevat suure koopaga liivakivikaljut, kutsutakse Põdramüüriks (kõrgus 16,2 meetrit). Paar kilomeetrit edasi järgnevad üksteisele kõrged liivakivipaljandid, mida kohapeal nimetatakse müürideks. Tuntumad neist on Viira Veskimüür (16,5 meetrit), Sõjatare müür, Kalmatumüür, Tsirgumüür (17,1 meetrit), Koroli müür ja Ütsealutse müür (vt. kaarti). Leevilt Vindso-Partsi-Põlva maanteel asuva Reo sillani sõites jääb teele veel mitmeid vanu veskikohti. Selle kahe punkti vaheline kaugus on umbes 12 kilomeetrit. Paljud kärestikud ja aluspõhja paljandid, eelkõige Põdramüür, kui kaunim Võhandu liivakivikalju, on suureks elamuseks paadimatkajaile. Kokku on kaitsealal 38 paljandit (vt. kaarti). Kaitseala keskosa võlub põlismetsade ning kaunite vaadetega niitudelt ja müüridelt. Vanarahvas nimetas müürideks kõrgeid kaljuseinu. Siin on jõgi rahulikum, käänab põhjast itta ja oru laius on 200-350 meetrit. Enne Reo veskit teeb jõgi järsu pöörde kirdesse. Kaitseala lõpeb Reo maanteesillaga. Siin on soodne peatuse ja puhkepaik neile, kes reisivad ratastel. Leevakule lähenedes muutub Võhandu üha laiemaks ja rahulikumaks. Leevakult edasi võib näha jälle liivakivipaljandeid, aga need pole enam nii kõrged, kui keskjooksul. Enne Räpinat kaljud lõppevad ning peale Võõpsu asulat 3 kilomeetrit edasi, suubub Võhandu jõgi Peipsi järve. Samuti pakuvad põnevat vaheldust mitmed koopad, nagu Vokiniidu koobas, Väike-Sõjatare, Uku koobas ja Põrguhaud. Kunagine Suur-Sõjatare on kokku varisenud. Seda kinnitab sügav ja kuiv sälkorg Uku koopa kõrval. Rahvajutu järgi oli Sõjatare kaevatud Rootsi sõja ajal. Metsaga hästi varjatud ning seestpoolt palkidega vooderdatud peidupaigal oli väljapääs ainult jõe suunas. Peidupaigas peetud sõja ajal pulmi. Juhtumisi aga jooksnud inimestega kaasas olnud kass lätte avast välja. Vaenlased nägid kassi ning teda jälitades avastasid pelgupaiga. Sõjatares varju otsinud inimesed tapeti, ainult pruutpaar pääsenud salateed mööda Volba saarele ning sealt põgenema. Paljudest allikatest on omapäraseim Märaläte.